Jaan Aru: nutiseadmed ja tehisaru võimendavad intellektuaalset ebavõrdsust

Tehisintellekt on osav arvudega, ent jääb hätta madalapalgalise töö, näiteks lasteaiaõpetaja omaga

Enne kui lapsed nutiseadme hoolde jätta, peaks neid mõtlema ja aju kasutama ärgitama

Ühiskonnas toime tulemine eeldab baasteadmisi, mida ei saa otsingumootori abil ammutada

Kui hakkame kasutama liiga palju uut tehnoloogiat ja tehisaru, jääme ühel hetkel sõltuvaks ning vähemalt osa meist kaotab oskust iseseisvalt mõelda, hoiatab neuroteadlane Jaan Aru.
Meile kõigile on tekkimas võimas konkurent. See on tehisintellekt ehk tehisaru. Olete juba proovinud, kui asjakohaseid vastuseid suudab ChatGPT teie küsimustele eesti keeles anda? Ja ilmselt pettunud?
Eks iga uus asi arene. Oht luurab seal, kui te oma aju arendamise samal ajal unarusse jätate.
Ajuteadlane Jaan Aru (38), Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor, kes uurib ka inimmõistuse ja tehisaru erinevusi ja sarnasusi, jagab usutluses Postimehele eluliselt vajalikke pidepunkte, kuidas intellektuaalselt mitte alla käia.
Tehnoloogia areng on niigi võtnud paljudelt inimestelt töö, tehisintellekt ehk tehisaru ähvardab seda teha veelgi enamatega. Kes peaks tehisaru teket kõige rohkem kartma?
Kui oleksime rääkinud sellest 15 aastat tagasi, siis usun, et inimesed arvanuks, et kõigepealt asendab tehnoloogia krohvijad, ehitajad, nii-öelda lihtsa töö tegijad. Nüüd on selge, et kõige rohkem ohustab uus tehnoloogia loomingulisi töötajaid, näiteks reklaamide tegijaid, disainereid, aga ka näiteks programmeerijaid. Jah, kõige paremad disainerid ja kirjutajad teevad ikkagi [tehisintellektist] paremat tööd, aga algoritmid teevad seda nii kiiresti, et jäävad kulu-tulu-analüüsis peale.
Tehnoloogia muudab arusaama sellest, mis on keeruline ja mis on lihtne, mis on tähtsam ja mis vähem tähtis. Algoritmid suudavad enam-vähem hästi teha näiteks finantsanalüütiku tööd või teisi selliseid töid, kus on vaja väga palju arve töödelda ja kus saadakse kõrget palka. Madalamapalgalised tööd, nagu lasteaiaõpetajatel, on need, mida tehisintellekt ja algoritmid teha ei suuda. Tehisintellekt aitab ühiskondlikke väärtusi ümber hinnata.
Mulle tundub ka, et tehisintellekt võiks edukalt asendada heliloojaid ja kunstnikke. Vähemasti muutub tehisaru seal inimese konkurendiks. Kas see võib loomingut kui sellist devalveerida?
Kahtlemata. Võtame näiteks raamatute kirjutamise, mis enne ChatGPTd oli võrdlemisi keeruline asi. Sa pidid ikkagi mitu aastat, kindlasti mitu kuud vaeva nägema. Aga nüüd on võimalik algoritmi abil väga kiiresti kirjutada igasugust pahna ja saata seda ka kirjastustele. Kuna tehisintellekti loodu ujutab turu üle, jääb osa inimestest kirjanikke võimaluseta ega saa oma raamatut avaldatud.
Seda hakkame nägema järgnevatel aastatel, kuidas tehisintellekti loodavat sisu, raamatuid, kunstiteoseid saab olema palju rohkem, kui inimesed on kunagi loonud. Üksikud inimesed suudavad endiselt luua teoseid, mis jõuavad inimolemuse tuumani nii, nagu tehisintellekt seda ei suuda, aga meist enamikust teeb tehisintellekt loovtööd paremini.
Kes selle tehisaru toodangu kõik ära jõuab vaadata, ära kuulata, ära lugeda?
Juba praegu on meil liiga palju neid asju, mida peaks lugema ja mida võiks vaadata. Kui tehisintellekti kasutada lihtsalt informatsiooni juurde tootmiseks, teeb ta asja halvemaks.
Siin jõuame selleni, kuidas tehisintellekti võiks kasutada. Kui sul on tohutult keerulised teemad, mida sa tahad mõista, ja sul on sada artiklit, mida lugeda, siis võiksid minna tehisintellekti algoritmide juurde ja küsida – kasutades ära seda, et ta on teadmisi kogunud –, et asjast paremini aru saada.
Ehk piltlikult nii, et tehisintellekt töötleb kiiruga läbi mitusada teadusartiklit, mis puudutavad mingit silmahaigust, ja ütleb siis, mil viisil sellest haigusest kõige tõenäolisemalt jagu saada?
Jah, mingil määral see juba töötab. Praegune ChatGPT vabaversioon ei ole küll nii hea nagu GPT 4.0, mis annab võrdlemisi häid vastuseid. Vastust võiks ju otsida ka Google’ist, aga tehisintellekt võimaldab seda, et kui me aru ei saa, siis küsime juurde, et palun selgita uuesti, ja ta teeb seda. Ta on nagu isiklik abimees, isiklik assistent.
Igal asjal on vähemalt kaks külge. Näiteks sotsiaalmeedia andis igaühele võimaluse arvamust avaldada, aga see tekitab ka sõltuvust ja suunab inimesi mullistunud kogukondadesse, kus võimendatakse ainult seda, millesse usutakse. Mis on tehisintellekti varjuküljed?
Kõige suurem varjukülg on see, et tehisintellekti uued algoritmid annavad võimaluse toota tohutult palju väärinformatsiooni. Selleks, et mingit väärinformatsiooni toota, pead esiteks selle kirjutama. Teiseks, kui tahad, et seda jagatakse, pead selle kirjutama hästi. Kolmandaks, kui tahad teha veebilehe, võtab see aega, aga uued algoritmid võimaldavad kõiki neid samme teha palju kiiremini. Seega on võimalik teha võltsinformatsiooni veenvalt ja levitada väga kiiresti.
Teine varjukülg on see, et tehisintellekti tasuta versioon eksib tihti. Ta teeb vigu, mis on vahel uskumatult rumalad. Ta vastab valesti, aga ei ütle kordagi, et ei ole [vastuses] kindel. Ta ei ole usaldusväärne.
Järelikult võib tehisintellekt tekitada otsest kahju, kui küsida temalt tervisealast nõu?
Kui inimene küsib meditsiiniinfot, siis uuemad mudelid tavaliselt ütlevad, et ei saa anda meditsiinilist nõuannet või et peate pöörduma arsti poole, aga vahel, kui inimene oskab küsida teatud moel, ei pruugi tehisintellekt seda [hoiatust] anda.
Kuid Nigeeria petukirjade kvaliteet ilmselt tõuseb, sest need ei kubise enam vigadest?
Jah, me paneme Nigeeria petukirjad [arvutis] kinni, sest need on nii halvasti kirjutanud. Aga nüüd on võimalik kirjutada need täiuslikus inglise keeles ja eesti keeles ka.
Uue tehnoloogia abil on võimalik luua ka täiuslikke petukõnesid. Mõned mudelid suudavad teha kõnesünteesi. Kui on näiteid, kuidas keegi räägib, on näited tema häälest ja jutust, on võimalik teha selle inimese häälega kõne ja öelda, et tal on praegu raha vaja.
Tehisintellekti uued algoritmid annavad võimaluse toota tohutult palju väärinformatsiooni, hoiatab Jaan Aru.
Tehisintellekti uued algoritmid annavad võimaluse toota tohutult palju väärinformatsiooni, hoiatab Jaan Aru.Foto: Margus Ansu
Kas selline videolõik, kus Putin käis hiljuti Mariupolis inimestega kohtumas, on samuti tehisintellekti abil teostatav?
Põhimõtteliselt on.
Aga kuidas eristada, kas näidatav sündmus on ehe või tehisintellekti loodud?
Kui ühest ja samast asjast on mitu videot, palju eri vaateid, siis seda ei saa võltsida. Aga kui meil on üks võte...
..Putin oli öösel üksinda.
Jah, siis on neid [võltsinguid] võimalik teha.
Need asjad, milleks me ei ole ühiskonnana üldse valmis, on järsku siin ja seetõttu ongi tähtis nendest teemadest rääkida, et inimesed oleksid teadlikud, mis asjad on võimalikud; võib tulla väga veenev e-kiri või isegi telefonikõne, mis tegelikult on tehisintellekti loodud.

Jaan Aru
Neuroteadlane ja tehisintellekti uurija, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor
Sündinud 21. novembril 1984
2004 lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi kuldmedaliga
2004–2008 õppis Berliini Humboldti ülikoolis psühholoogiat, lõpetas kognitiivse neuroteaduse erialal
2009 jätkas teadvuseuuringuid Saksamaal Frankfurdis Max Plancki aju-uuringute instituudis ja Frankfurdi süvauuringute instituudis
2014. aastast Tartu Ülikooli teadur
2014 kaitses Frankfurdis doktoriväitekirja
2018. aastast Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige
2019 noore teadlase preemia
2021 Eesti teaduse populariseerimise auhind
Uurimisobjektiks on aju, teadustöö põhisuunaks on tehisintellekti ja inimmõistuse erinevused ja sarnasused.
Abielus, kahe lapse isa.
Ainsad, kes võib-olla rõõmustavad, on laisad kooliõpilased, kes saavad kodutöö tegemisel abi?

Ilmselgelt on see väga suur probleem, kui õpilased suhtuvad nii, et saab selle abil kodutöö ära teha. Kui keegi arvab, et õpib sellest, kui laseb algoritmil kodutöö ära teha ja pärast vaatab ainult üle, ei õpi ta mitte midagi. Mida peaksime tegema?
Idealistlik, natuke naiivne vastus oleks see, et oleks tore, kui kõik õpilased saaksid aru, et tehnoloogia on võimas isiklik tuutor. Kõige parem õppimisvorm ongi see, kui sul on oma tuutor. Kui sul on matemaatikas või keemias mingi ülesanne, millest sa ei saa aru, pole õpetajal aega seda eraldi seletada. Aga tehnoloogialt võid oma küsimustele vastused saada. Kui õpiksime seda nii kasutama, oleks sellest palju kasu kogu ühiskonnale. Targad inimesed kasutavad neid keelemudeleid just niimoodi, isikliku assistendina.
Aga mida teha selles maailmas, kus me päriselt elame? Mingil hetkel ilmselt tuleb tehnoloogia, mille abil määrata, kuidas kodutöö on tehtud, kuid ma ei jääks selle peale lootma. Pigem peame mõtlema ümber, et võib-olla kodutöö hulka drastiliselt vähendada ja mis sorti kodutööd üldse anda. ChatGPT annab tõuke haridussüsteemis suuri muudatusi teha. Ja see on tegelikult hea.
Kui suur on oht muutuda intellektuaalselt laisemaks, sest tehisaru mõtleb rasketele probleemidele ja ülesannetele meie eest?
See on ilmselt ajuteadlase kõige suurem mure. Lihtne on endale öelda, et kasutan tehisaru ainult praegu, aga kui vaja, siis mõtlen. See on umbes sama, kui ütleksime, et kui vaja, siis mängin klaverit nagu Vladimir Horowitz või jalgpalli nagu Cristiano Ronaldo. Asjad ei käi niimoodi! Selleks et jõuda mingi tasemeni jalgpallis, klaverimängus või mõtlemises, on vaja seda harjutada.
Kui masinad mõtlevad üha rohkem meie eest, tundub see ohutu – ma lihtsalt kasutan seda. Aga kui kasutame piisavalt palju, jääme ühel hetkel neist sõltuvaks ja vähemalt osa meist kaotab oskust iseseisvalt mõelda. Ma ei ütle, et me ei peaks neid algoritme kasutama. Ütlen, et meie aju on laisk, ja kui valime iga kord, et okei, täna lasen tehisintellektil selle ära teha, siis homme läheb samamoodi.
Kas ajuteadlased on jõudnud mingite selgete tulemusteni, mida uus tehnoloogia on viimasel ajal inimeste ajuga juba teinud?
Uut tehnoloogiat võime leida veelgi kaugemalt minevikust, näiteks Gutenbergi trükimasina [15. sajandist]. Kindlasti oli ka siis inimesi, kes ütlesid, et oi-oi, see mõjub mälule halvasti, kui kõik on raamatus kirjas.
Siin on kaks asja, millele mõelda: kas nutiseadmed ja tehisintellekt on samasugune tehnoloogia nagu raamatute kirjastamine ja nad ei tee midagi halba, või muudavad algoritmid siiski seda, mida inimene üldse suudab ja kes inimene on. Usun, et vastus on mõlemat pidi.
Minu arvates võimendavad nutiseadmed ja tehisintellekt intellektuaalset ebavõrdsust. Osa inimesi hakkab üha rohkem kasutama algoritme, on üha rohkem nutiseadmetes kinni ja üha vähem kasutab mõtlemist. Nende kõrval on väike hulk inimesi, kes saavad aru, et algoritme ja tehnoloogiat võib kasutada oma mõistuse arendamiseks; kes kasutavad algoritme selleks, et saada teinekord mingi uus mõte või teha mingit tüütut asja natuke kiiremini. Nende kahe vahel tekivad üha suuremad käärid. Ühiskonnana peame küsima, mida teha, et rohkem inimesi oleks selles teises grupis.
Kui olulist rolli mängib mõtlemise arendamisel ja mõistuse avardamisel kunst?
Tänapäevases infomöllus ja kiires elus on lihtne jõuda sinna, et su elu on nagu algoritm: teed hommikul mingid asjad ära, lähed tööle, teed seal mingeid asju algoritmi järgi, õhtul on ka teatud kindlad tegevused. Mõistuse avardamine tähendab, et võtame endale aega, et üritada aru saada, et maailmas on veel palju asju, mis jäävad algoritmist väljapoole ja mis on samuti tohutult huvitavad. Aga et neid asju üldse näha, peame argipäevamöllust vabaks laskma.
Minu soovitus on võtta iga päev hetki, et lihtsalt jalutada, vaadata aknast välja, ja isegi kui ei jõua kunsti ja kultuurini, siis lasta ennast vabaks oma egoistlikest muredest, oma algoritmist, ja vaadata, mis on maailmal veel pakkuda – üritada oma mõistust avardada.
Kunst, kultuur, muusika, raamatud jne võivad meile pakkuda teistmoodi kogemust. Aga kui istume kontserdil lihtsalt seetõttu, et abikaasa viis ja tegelikult mõtleme e-kirjadest, siis see ei ole see. Kui oleme kontserdil, siis üritame kohal olla, minna heliloomingu sisse, mõelda, mida Beethoven öelda tahtis.
Tänapäeva inimesele tundub see nii mõttetu, sest see ei ole kuidagi kasulik. Aga kui aju perspektiivist vaatame, siis on küll kasulik! Vahepeal on vaja võtta aega, et puhata, logeleda. Mis kõige huvitavam: ajuteadus ja psühholoogia näitavad, et tihti tulevad uued lahendused probleemidele, millele arvuti ees vastust otsime, hoopis siis, kui logeleme.
Just, olen tähele pannud, et mul tulevad head mõtted duši all...
See on klassika!
...ja jalgrattaga sõites või liikudes. Miks siis?
Esiteks, sa oled enamasti oma probleemist lahti lasknud, lõdvestunud – duši all on hea näide. Rattasõit on loomulik, rütmiline tegevus, ja kuna sa ei ole kinni oma küsimuses, siis ajus hakkavad teatud piirkonnad justkui pakkuma uusi ja uut tüüpi lahendusi. Nad ei saa seda teha, kui oled keskendud oma probleemile või murele.
Kas seda saab teadlikult ära kasutada, et lähen duši alla või rattaga sõitma, kui tahan, et aju hakkaks pakkuma lahendusi, või juhtub see juhuslikult, et lahendused tulevad?
Seda [lahendust] ei ole nii lihtne ennustada. Tavaliselt otsib aju lahendust kõige suuremale küsimusele, mis kõige rohkem parajasti tüütab. Soovitan, et kui on mingi probleem, siis lähed süvitsi, nii, et oled frustratsiooni ääre peal, ja siis teed seda, mis sind natukene lõdvestab – siis võib uusi mõtteid tulla küll. Iga kord, kui duši all oled, ei tule lahendus. Aga see on üks viis, kuidas lahenduste leidmist soosida.
Kui käin ettevõtetes rääkimas, siis ütlen, et tööpäeva sees võiks olla aeg, kui töötaja võib minna jalutama. See on töötav meetod, mis aitab uutele mõtetele tulla. See on väga intuitsioonivastane, sest firma juht arvab, et mida rohkem istub inimene arvuti ees, seda paremini ta tööd teeb. Aga kui probleem on keerukas, vajab innovatsiooni, ei tule lahendused arvuti ees, vaid tulevad siis, kui meil on vajalikud teadmistetükid küll olemas, kuid ajul on võimalus mängida avatud mõistusega seisundis.
Nii et kaheksatunnine tööpäev on ikka väga halb variant, kui räägime lahenduste leidmisest ja loova lähenemisega töödest?
Ma ei ütle, et selleks, et tulla loovate ja uute lahenduste peale, peaks kogu aeg olema duši all või vahepeal sõitma rattaga ja siis käima saunas. Ütlen seda, et probleemi lahendamiseks on esiteks vaja teadmisi probleemist: sa keskendud, üritad need teadmised endale saada. Aga kui sul on vaja uut lahendust, siis see ei tule niimoodi, et teed seda, mida kõik teised on teinud, sest see ei too uut lahendust. Vaja on seda, et aju rohkem mängib ja kombineerib; see toimub siis, kui aju on lõdvestunud seisundis, mis meil on duši all, voodis pikutades, pilvi vaadates, looduses olles.
Laste kasvatamise kohta öeldakse, et esimesed kuud on hästi otsustavad. Kas ajuga on ka niimoodi, et väikelapsega targalt talitades saab anda tema ajule hea stardikiirenduse?
Esimestel kuudel ei saa väga palju aju arengut mõjutada, sest siis laps peamiselt magab. Kui ta saab umbes pooleaastaseks, tasub lapsele pakkuda vaheldust, et tema aju saaks uut materjali. Oluliseks läheb siis, kui laps on umbes aastane. Siis peaks lapsega hästi palju suhtlema. Ta ei suuda küll veel rääkida, aga ta õpib silmsidet, õpib, millal, mida ja kuidas öelda. Kui me seda üheaastasega ei tee, siis ta kahe ja poole aastaselt rääkima tavaliselt ei hakka.
Kahjuks antakse lastele vahel väga varakult nutiseade kätte ja kiidetakse, et vaata, kuidas laps oskab nuppe vajutada või inglise keeles «üks, kaks, kolm» öelda. Need asjad õpib ta elus igal juhul ära, aga mis ta kaotas samal ajal! See kaotus võib olla hoopis suurem.
Kui anname kaheaastasele nutiseadme või arvuti, siis ta ei õpi, kuidas teiste inimestega suhelda ja see ei ole talle enam inimlikult loomulik. Eriti tehisintellekti arvesse võttes peaksime veelgi rohkem rõhku panema sellele, et oleme oma väikestele lastele olemas, tegeleme nendega. Neil võib olla palju tüütuid küsimusi, aga neil on ka tohutult võimekas aju, mis suudab ära õppida asju, mis isegi täiskasvanule on rasked.
Kust saavad alguse vaimse tervise probleemid, mis on samuti enamasti ajuga seotud?
Vaimsetel häiretel on tugev geneetiline komponent. See ei tähenda, et haigus kindlasti ilmneb, vaid pigem seda, et on eelsoodumus teatud häireteks. See tähendab, et kui lapse elus on näiteks suur stress, siis [häire] vallandub.
Kõige tähtsam on, et oleksime teadlikud, et vaimsed häired ei ole märk nõrkusest. Vaimse häire tunnistamine on tihti hoopis märk julgusest. Kui sa ei saa oma probleemiga hakkama, sul on enda sees mingid imelikud tunded, on normaalne, et lähed ja räägid sõpradele või koolipsühholoogile. Sa ei pea nende tunnetega ise hakkama saama. Meie ajus tuleb ette igasugu kummalisi tundeid ja mõtteid, eriti teismeeas, kui ajus toimuvad tohutud muutused.
Pakun hüpoteesi, küsides: mil määral on vaimse tervise häired seotud esiteks uue tehnoloogiaga ja teiseks sellega, et vanemad tegelevad lastega tõenäoliselt vähem, sest nad on orienteeritud tööle ja karjäärile, mis on edu mõõt?
Tahaks öelda, et oleme teaduslikult kõik need asjad välja uurinud ja oskame vastata, aga tegelikult palju uurimistööd alles käib. On teadlasi, kes leiavad, et uus tehnoloogia on otseselt seotud vaimsete häirete osakaalu tõusuga, kuid on ka teisi, kes väidavad, et see efekt on tegelikult väike. Tehnoloogiat ei pea ära keelama, aga peab teadma, et osale noortele tekitab see sõltuvust ja liigset ärevust. Lapsevanema roll selles keerukas maailmas on olla laste jaoks alati olemas ja üritada vastata laste tarkadele ja ka teistmoodi küsimustele.
Tihti tulevad uued lahendused probleemidele, millele arvuti ees vastust otsime, hoopis siis, kui logeleme, räägib Jaan Aru.
Tihti tulevad uued lahendused probleemidele, millele arvuti ees vastust otsime, hoopis siis, kui logeleme, räägib Jaan Aru.Foto: Margus Ansu
Ajuga on seotud mälu, aga üha sagedamini kohtab õigustust, et ega kõike, ka lihtsamaid asju, peagi teadma, sest neid saab vaadata järele Vikipeediast ja Google’i abil. Kas see ei õõnesta haridust?
Me saame aru õpilasest, kes küsib, miks ta peab mingeid asju õppima. Mulle tundub, et õpetajal ei ole tihti head õiget vastust.
Minu poolt kaks argumenti. Esiteks, normaalne toimimine ühiskonnas eeldab seda, et sul on teatud baasteadmised. Nendeta ei saa sa mitte kunagi olla näiteks edukas ettevõtja, sest kui oled laua taga oma äriideed selgitamas ja vestlus läheb muudele teemadele, ei saa sa öelda, et vabandust, ma vaatan järele, mis on Prantsuse revolutsioon või kes on Kafka. See, et sul on baasteadmised, näitab midagi sinu usaldusväärsuse kohta.
Teine argument on natuke nõrgem, kuna kõiki noori see ei huvita, aga kui noor inimene tahab maailmas midagi huvitavat ja uut ära teha, peavad tal selleks olema ajus teatud tükid. Ta võib küll internetist saada mingisuguse vihje, uue mõtte, aga see omab tähendust ainult nende teadmiste valguses, mis on ajus juba olemas.
Lisaks peab olema eelteadmisi, et ta ei hakkaks leiutama jalgratast ja lahtisest uksest sisse murdma?
Jah, selleks et midagi uut teha, näiteks oma idufirma, pead teadma, mis varem on tehtud.
Võib nõustuda, et kõiki neid asju, mida õpime koolis, ei ole vaja. Aga me võiksime sellesse suhtuda nii, et koolis õpimegi, kuidas õppida asju, mis vahel ei ole tähtsad. Kuidas õppida ja selgeks saada – see on tähtis, isegi kui konkreetsed teadmised siit või sealt meile vajalikud pole.
Mäletan oma ülikooliaega, kui õppisin igasuguseid asju, millest ma midagi suurt ei mäleta, aga kõik see andis oskuse maailma näha, analüüsida ja iseseisvalt mõelda. Kas see ei olegi põhiline, mida õppides saavutame?
Kui õpime ükskõik mis asju, siis ajurakkude vahelised ühendused muutuvad. Võime sellest mõelda kui tohutult keerukast võrgustikust. Mitte kõik, mis on selles võrgustikus, ei ole teadlik. Kool muudab seda võrgustikku, paneb sinna igasugu teadmisi. Isegi kui me ei suuda neid teadmisi sealt teadlikult kätte saada, siis see, et võrgustikus on toimunud muutus, võib olla vajalik selleks, et kui keegi ütleb midagi, saame kohe aru, et ahaa, ma täpselt ei tea, miks, aga öeldu tundub rumal. See tähendab, et võrgustikus on teadmine mingil kujul olemas, aga me ei suuda seda sõnastada, kuigi saame aru, et midagi on valesti. Seega, kool vormib aju selliseks, et kooli läbinud inimesel on võimed ja oskused teatud asjadest maailmas aru saada. Kui ütleme, et kõik on olemas Google‘is, siis jah, ongi, aga meie aju võrgustikus ei ole sellest midagi muutunud.
Nüüdisajal rõhutatakse loovust. Kuidas seda arendada?
Et oleks täiesti selge: loovuse all me ei pea silmas ainult kunsti, muusikat jne. Loovus on see, kui inimene suudab tulla uudsete lahenduste peale ükskõik mis alal. Aga kuidas sa tuled uut tüüpi lahenduse peale?
Ei saa öelda, et koolisüsteem annab hästi selle oskuse. Kool ei peaks õpetama ühte viisi, kuidas ülesannet lahendada, vaid otsima ka seda, milliseid teisi lahendusi võiks veel olla. Kui me õpime tegema asju kogu aeg ühtemoodi, siis me ei õpi seda, kuidas asjast üldse teistmoodi mõelda. Loovuse juures on ehk ka intuitsioonivastane, et millegi loomiseks peab omama palju eelteadmisi. Loovus tähendab, et sul on oskus nii oma ajust kui ka mujalt teadmisi võtta ja juurde panna, et probleem lahendada.
Ja veel üks asi: et loovaid lahendusi leida, ei piisa tihtipeale esimesest korrast. Esimene luuletus või kunstiteos võib sulle endale tunduda tippteos, aga päris loovus on see, et oled valmis selle ära lammutama, uuesti proovima ja uuesti üles ehitama.
Kevadel on koolides eksamite ja sisseastumiskatsete aeg. Kas aju on võimalik mobiliseerida lühiajaliseks suureks pingutuseks?
Jah, ikka. Pead hästi magama, muud pinged elust maha võtma. Ja siis on veel konkreetsed nipid.
Esiteks, niisama teksti, raamatute, õpikute lugemine on väga halb viis õppida. Sest kui me loeme, tundub kõik nii selge, nii lihtne – ma saan sellest aru. Tekib illusioon, et õpime. Rohkem tuleks vaadata küsimusi peatüki lõpus või lasta klassikaaslasel esitada küsimusi, ja siis mitte ainult vaatama küsimust, et ma tean küll vastust, vaid tõesti üritada vastata. Sest sel hetkel, kui paned käe paberile, näed tegelikult, kus sul on puudujääk. Lisaks, kui oled vastates läbi kirjutanud, oled kasutusele võtnud ka aju ammutamissüsteemi ja suudad teinekord tõenäolisemalt seda informatsiooni taas ammutada.
Teiseks, õppimine toimub siis, kui sa keskendud materjalile. Osa õpib, taustal mängimas telekas, ja vahepeal saadavad sõnumeid. Tähelepanu hüpleb ja on mujal. Jälle tekib õppimise illusioon. Tegelikult läheb ajus osa ressurssi telepildi töötlemisele või sõnumitele vastamisele. Sa ei loo ajus neid ühendusi, mis oleks vaja selleks, et midagi teada. Seega, kui on vaja eksamiks õppida, pane muud asjad kinni ja telefon ära.
Õppimiseks peab olema ka õige aeg, mitte et jätan selle hilisõhtusse, kui olen väsinud ja midagi ei jää meelde. Ja õppimiseks võiks olla oma koht, mitte nii, et oled arvutis, mängid mänge, oled sotsiaalmeedias ning samal kohal teed vahepeal õppimise asju. Aju on hästi kontekstuaalne: kui sa selles kontekstis teed tavaliselt muid asju, siis aju põhimõtteliselt ütleb sulle, et kuule, Youtube on ainult nupuvajutuse kaugusel. Sa tunned seda oma ajus ja surud seda alla, milleks läheb õppimise arvelt lisaressurssi, kuni ühel hetkel ongi Youtube lahti ja kaod sinna ära. Palju lihtsam on siis, kui sul on õppimise nurk või lihtsalt teed oma laua puhtaks või asetad mingid asjad teistmoodi, kui õpid, et aju teaks, et see on õppimise kontekst.
Osa inimesi saab aru, et tehnoloogiat võib kasutada oma mõistuse arendamiseks, et saada mingi uus mõte või teha tüütut asja natuke kiiremini, räägib neuroteadlane Jaan Aru.
Osa inimesi saab aru, et tehnoloogiat võib kasutada oma mõistuse arendamiseks, et saada mingi uus mõte või teha tüütut asja natuke kiiremini, räägib neuroteadlane Jaan Aru.Foto: Margus Ansu
Vanemaid inimesi jällegi huvitab, kuidas oma aju teovõimelisena hoida.
Ajus kehtib reegel, et kasuta või kaota. Kõige hullem asi, mis vanainimesega juhtuda võib, on see, et ta jääb teleka ette. Illusioon on, et ta teeb midagi, aga ta ei kasuta oma aju aktiivselt. Tähtis on see, et tal oleks mingisugused hobid, et ta üritaks midagi teha. Tähtsad on nii füüsiline kui ka vaimne aktiivsus.
Ja siis kimbutavad haigused, nagu Alzheimeri tõbi, mille esimeseks tunnuseks on meeldejätmisvõimetus ja edaspidi tuleb pikaajalise mälu kaotus. On siin mingi lahendus paistmas?
Pärast mõningaid tagasilööke võib tõesti öelda, et on lootust – tänaseks on kliinilistes uuringutes esimesed paljulubavad ravimid. Siiski ei tähenda see, et inimesed haigusest täielikult vabanevad. Aju on keerukas ja tema ravimine või nii-öelda kordategemine on tänasel päeval veel peaaegu võimatu. Seetõttu peab aju edasi uurima.
Mis on järgmine suur asi ajuteaduses? Paneme ajule välise kõvaketta nagu arvutile?
Ei, [Ameerika ärimagnaat] Elon Musk eksib. Tema Neuralink (neurotehnoloogiaettevõte, mis arendab siirdatavaid neurokompuutrilisi aju-masina liideseid – P. P.) on ulme, sellel ei ole seost tõsise ajuteadusega.
Praegu saab öelda, et kui inimesed tahavad oma ajule head teha, tuleb seda vahepeal pingutada, vahepeal teha keerukaid asju ja vahepeal logeleda. Või siis Tammsaare sõnadega (muigab): «Tee tööd, näe vaeva, logele – siis tulevad ka lahendused.»
Kontsert-mõtterännak Jaan Aruga
Vaimse tervise sarjas «Teaduse ja kunsti mängud» toimub 10. aprillil Tallinnas Fotografiskas kl 19 ja 18. aprillil Tartu Uues Teatris kl 19 avalik kontsert-mõtterännak ajuteadlase Jaan Aruga, kus tuleb juttu mõistuse avardumisest kunsti kaudu. Muusikat teevad Robert Jürjendal (kitarr, elektroonika) ja Anti Jürjendal (tšello).
8. ja 9. mail toimub Tallinna Fotografiskas ja Pärnu kontserdimaja kammersaalis üritus «Ärevus ja depressioon teaduse ning muusika pilgu läbi. NASA kogemus», kus esinevad Briti ajuteadlane Nick Tsarouchas, Briti sopran Elizabeth Sillo, klaveril Irina Zahharenkova.